16. jaanuaril 2011 avas Koertekeskus oma kaupluses Tallinnas. Kaheksa aastaga on muutunud nii koeraomanikud kui ka Koertekeskus. Loodetavasti ikka paremaks. Kuidas aga asi alguse sai?
Mõte sellise koerte keskuse rajamiseks tuli Koertekeskuse rajanud Heli Vaabi sõnul elust enesest ja teiste riikide eeskujul. Heli rõhutab, et Koertekeskuse näol oli toona teistlaadi mõtlemise sissetoomisega Eesti koeraellu. „Me ütlesime sellega, et koer ei ole lihtsalt loom, kellele söögikauss ette tõstetakse ja paar head sõna öeldakse,“ rõhutab Heli. „Koer oli ja on täieõiguslik pereliige, kellele tuleb võimaldada palju tähelepanu ja hoolitsust.“
Nii kui ikka mingi uue ettevõtmisega oli ka Koertekeskuse avamine pingeline ja teha oli vaja rohkem kui jõudis. „Meeletult suur töö oli algul tühja koha pealt käima lükkamine, kliendibaasi kogumine, lõputu tutvustamine…,“ meenutab Heli Vaab. Kaheksa aastat tagasi oli Koertekeskus ainus omanäoline lemmikloomapood, kus pakuti ainult koertele mõeldud toitu ja tarbeid ning ka teenuseid.
Helil oli kaheksa aasta eest abiks nii Lea Tõnismäekui ka praegune Koertekeskuse omanik Agle Oissarkoos peredega. Niisiis on Agle Koertekeskusega olnud seotud selle sünnihetkest saati. Alguses oli Agle abiks müüjana ning müüjana oli abiks ka tema tütar Reelika. „Kes pani kappe kokku, kes värvis, kes kujundas juba riiuleid,“ meenutab Agle. „Ja oh, need riiulid – neid sai ikka mitu korda ringi tõstetud, sest no kuidagi ei sobinud need sinna pisikesse ruumi, kuhu pidi mahtuma kaup, puhkenurk ja trenažöör. Aga ära me kõik mahutasime ja kauplus sai avatud.“ Agle lisab, et talle on eredalt meelde jäänud Heli rõõm kaupluse üle ja see, et pood sai avatud nii nagu lubatud – 16. jaanuaril 2011. „See kauplus oli tema unistus, mis täitus,“ märgib Agle.
TEKST JÄTKUB PILDI ALL!
KOERTEKESKUS EI TÄHISTAKS TÄNA 8-AASTAPÄEVA ILMA KLIENTIDETA
Koertekeskuse ostjad on muutunud nii kui meie kauplus isegi. „Koeraomanike käitumismuster on väga palju muutunud,” tõdeb Agle. Algusaastatel osteti tema sõnul peamisel koeratoitu. Hiljem suurenes koeraomanike huvi ka mänguasjade, ilusate rihmade ning ka koerte hooldusvahendite osas. „Kõige suurem müügiartikkel oli ühel aastal käpavaha, mida müüdi sadade kaupa,“ meenutab Agle ja lisab: „Inimesed on reklaami ohvrid: mingis naistesaates kuuldu-nähtu põhjal hakati äkki ostma koertele massiliselt käpavaha ja sel hetkel pakkus seda ainsana Koertekeskus.“.
Agle sõnul on ta tänu Koertekeskuses töötamisele näinud, kuidas inimeste teadlikkus tõusis. „Olen näinud, kuidas koerapidamise kultuur muutus ning kuidas oma lemmikute heaolu eest üha rohkem hoolt kandma hakati,“ ütleb Agle. Ta lisab, et nüüd ostetakse kvaliteetsemat toitu, naturaalseid maiustusi ja toidulisandeid. Inimesed on hakanud tähistama koerte sünnipäevi ning ostma oma lemmikutele ka jõulukinke. Agle sõnul on huvitav, et pisikesed sülekoerad saavad rohkem tähelepanu, neid hellitatakse rohkem. „Aga on ka suurte koerte omanikke, kes ostavad igal palgapäeval oma koerale hunniku maiuseid ja iga kuu uue mänguasja,“ lisab Agle ja tõdeb, et võib-olla kulutakse pisikestele rohkem, sest nad vajavad sooje riideid, jalanõusid ning paljud ka eritoitu. Ja muidugi, pisikestele ostetakse rohkem ilusaid ja kalleid aksessuaare.
NALJA KAH – KAS BERTA VÕI BENNO?
Koertekeskuse müüjal ei ole kunagi igav. Esiteks saab silitada ja kallistada igasuguseid vahvaid koeri. Teiseks saab vähemalt kord nädalas ka nalja. Näiteks käituvad mõned koerad poes nagu väikesed lapsed – valivad endale ise maiuse või mänguasja ja omanik peab sellega leppima. Aglel on eredalt meeles üks lugu, mis teda siiani naerma ajab. Kunagi tuli üks perekond poodi, kes soovis oma kutsikale osta “varustust”. Agle käis siis ostjatega poes ringi ja aitas kutsikas Bertale kaupa valida: ilusad roosad kaela- ja jalutusrihma, kausid, pesa jne. Siis soovisid värsked koeraomanikud teada,
kuidas tulevikus jooksuaegadega on ja kuidas neid vältida. Agle seletas pikalt ja andis õpetussõnu. Kui kassasse suunduti jäi Agle pilk korraks kutsikal pidama (kutsikas oli peremehe süles). „Vaatasin, et Bertast oli küll asi kaugel – Berta oli hoopis Benno! Verivärsked koeraomanikud olid kah jahmunud, et neil polegi emane, vaid hoopis isane koer. Egas midagi, hakkasime otsast peale valima – siniseid ja rohelisi asju,“ naerab Agle.
Agle nendib, et on äärmiselt positiivne,
et koeraomanikest ostjad julgevad nõu küsida, tahavad suhelda ja oma koerast rääkida. Just sellepärast on ka kõik Koertekeskuse müüjad ning ka „kaadritagused“ abilised ise kas kasvatajad, koolitajad või koerasportlased. See on elustiil ja eks ainult nii saabki Koertekeskus pakkuda kvaliteetseid ja vajalikke koeratarbeid ning anda koeraomanikest klientidele asjalikku nõu.
Koertekeskus loodab tähistada veel paljusid aastapäevi ja pakkuda koeraomanikele kõike, mida nad oma koera eest hoolitsemisel vajavad. Ja siinkohal on paslik Aglelt küsida, mida tulevik Koertekeskusele toob. „Jätkan Heli alustatut ja katsun Koertekeskust hoida ikka tõusuteel,“ on Agle kiire vastama.
Merike Kungla